4

Mis on erivajadus?

Eestis puudub ühtne puude ja erivajaduse määratlus. Mõistekasutus on ka ajas muutunud (puue
erivajadus). Puuet kasutatakse üldiselt meditsiinilises kontekstis ja seoses sotsiaaltoetuste süsteemiga, mis on suures osas puudepõhine. Erivajaduse mõiste on avaram, seostudes eelkõige õpikeskkonna eripäraga (puudest võib, aga ei tarvitse tuleneda hariduslikke erivajadusi). Haridusliku erivajadusega õppijad võivad olla puudega, õpiraskustega, aga ka andekad või muudel põhjustel õppekeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored. Pedagoogilises kontekstis (sh kõrghariduses) kasutatakse laia haridusliku erivajaduse määratlust:

 

  1. Hariduslik erivajadus on vajadus teha muudatusi või kohandusi kooli õppekavas, rühma töökavas või õppekeskkonnas (õppevorm, õpperuumid, õppevahendid, meetodid, suhtluskeel, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, vajadusel tugipersonal). Nii tagatakse kõigile võimalus maksimaalseks osalemiseks õppeprotsessis ja individuaalseks arenguks.

 

Puuet võib määratleda mitmeti. Kaks kõige laialdasemalt kasutatavat määratlust lähtuvad vastavalt meditsiinilisest ja sotsiaalsest mudelist. Puudega inimeste organisatsioonid eelistavad tavaliselt sotsiaalsel mudelil põhinevat mõistet, sest see väljendab kõige selgemalt ühiskonnast ja elukeskkonnast tingitud piiranguid, mis ei võimalda puudega inimestele teistega võrdselt ühiskonnaelu erinevates valdkondades täisväärtuslikult osaleda.  


Meditsiiniline mudel

  1. Mudeli järgi on puudega inimene haige või põdur ning teda peab “ravima” või “terveks tegema”.

  2. Meditsiinitöötajad panevad inimesele diagnoosi, millega põhjendatakse puudest tulenevaid “piiranguid”.

  3. Mudel võtab puudega inimestelt vastutuse ja võimaluse ise valikuid teha ja otsuseid langetada.

  4. Mudel lähtub arusaamast, et puudega inimesed vajavad pidevat ravi.

  5. Mudelile on iseloomulik, et puudesse suhtutakse kui ohtu (nt arvatakse, et puudega inimestel on teistest oluliselt suurem risk haigestuda)

 
Lae alla .pdf4_files/Primus_Archimedes.pdf