3

Sissejuhatus

Eesti hariduspoliitikas rakendatakse võrdsete võimaluste põhimõtteid, mille kohaselt peamiseks kõrghariduse saamise eelduseks on üliõpilase võimed. See tähendab, et igal keskhariduse omandnud noorel sõltumata tema erivajadusest on õigus saada kõrgharidust. Eesti kõrgkoolides õpib üha enam liikumis-, kuulmis- või nägemispuude ja muude erivajadustega noori, kuid siiski on neid tasemeõppes proportsionaalselt kordades vähem kui kogu rahvastikus.


  1. Hariduse omandamine on üks inimõigustest, kuid toetavate teenusteta ja juurdepääsuta on erivajadusega noored vähem konkurentsivõimelised ning suuremas väljalangemisohus.


Erivajadusega noore õppimist võivad raskendada mitmed takistused, mis tulenevad õpikeskkonnast ja tema erivajadusest (nt füüsiline juurdepääs õppehoonetele, vajadus eritranspordi, isikliku abistaja või viipekeeletõlgi järele). Samuti võib erivajadusega üliõpilast kergemini alt vedada tervis, nii et ta ei saa õppida täiskoormusega ja võib vajada paindlikumat õppekorraldust, pikemat õppeaega või ajutist lisatuge.


Kellele?

Juhendi eesmärk on anda üliõpilastele, kõrgkoolide nõustajatele, haldustöötajatele ja õppejõududele ülevaade erivajaduste temaatikast, võimalikest probleemidest, mis võivad takistada erivajadusega õppijate edukat edasijõudmist, ning probleemide lahendamise võimalustest.


Millest?

Juhendi esimene osa annab infot erivajaduste teema tausta ja tugisüsteemide kohta laiemalt. Teises osas on esitatud kontrollküsimused kõrgkooli juurdepääsetavuse kaardistamiseks ning soovitused teavitus- ja tugisüsteemi kavandamiseks või täiustamiseks.

Kuigi praegu keskenduvad nii riiklikult, kohalikes omavalitsustes kui ka kõrgkoolides pakutavad tugiteenused liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega üliõpilaste vajadustele, on juhendis käsitletud õppekorralduse ja õpikeskkonna kohandamist ning arvestatud ka muude erivajadustega (nt lugemis- ja kirjutamisraskused). 

Lae alla .pdf3_files/Primus_Archimedes.pdf